Millega Riigikogu liikmed vististi hakkama ei saanud, said hakkama faktikontrollijad Marta Vunš ja Ireene Kilusk, kes raporteerivad, et linnukesega sedeleid oligi täpselt üks. See väide on usutav. Niisiis ei oleks ühelgi juhul olnud tegu olukorraga, mis oleks saanud valimistulemust muuta. Ülle Madise oleks olnud valitud ka 70 poolthäälega. Tahan aga kirjutada muust.
Delfi faktikontroll on süüvinud muu hulgas küsimusse, kas risti asemel sedelile linnukese tegemine oli õiguspärane poolthääle tunnus, nagu valimiskomisjon seda oma suvaotsusega tõlgendas. Õige on Delfi faktikontrolli järeldus, et V-tähega sedelit ei pidanudki lugema kehtetuks, sest kehtetu sedel on seaduses ammendavalt määratletud ja sedeli kehtetuks tunnistamise aluseid käesoleval juhul ei olnud. Nõus.
Sealt edasi aga läheb Delfi faktikontrolli tõenduskäik libisema.
Kõigepealt on tsiteeritud valimiskomisjoni juhti Ingrid Kullerkannu:
„Kuna seaduses pole kirjas, et teistsugune märgistus kandidaadi nime juures olevas lahtris teeb sedeli kehtetuks, loeti „linnukesega“ märgistatud sedel kehtivaks.”
Kullerkannu on siin tsiteeritud kui autoriteeti, kuid vaidlus käib Kullerkannu enda juhitud komisjoni väidetava apsaka üle, mistõttu tuleks seda käsitleda mitte kui autoriteetset avaldust ja tõenduskäigu osa, vaid kui ühe asjaosalise tagantjärele õigustust oma tegevuse kohta, mis ilmselgelt ei olnud Vabariigi Presidendi valimise seaduse sõnastusega kooskõlas.
Teiseks ei olnudki küsimust V-sedeli kehtetuses ja oligi õige lugeda see sedel kehtivaks. Niisugune sõnastus aga hiilib osavalt mööda tegelikust probleemist: V-sedel tunnistati mitte ainult kehtivaks, vaid ka poolthääleks, ehkki Vabariigi Presidendi valimise seaduse § 11 lõike 2 punkti 4 selge sõnastuse kohaselt oli valimiskomisjon kohustatud tunnistama selle sedeli niisuguseks, millel ei ole märgitud risti ühtegi lahtrisse. Teisisõnu asendas Vabariigi Valimiskomisjon seaduses sisalduva selge nõude, mis lõi talle endale konkreetse kohustuse, oma tõlgenduses uue, vabama nõudega. See kujutas endast laiendavat tõlgendamist või isegi contra legem tõlgendamist, mis ei ole Eestis haldusõiguses lubatud. Seejuures tõlgendas valimiskomisjon laiendavalt või contra legem talle endale pandud kohustust.
Eesti haldusõiguses ei ole ametnikule lubatud kõik see, mida seadus ei keela. Vastupidi, seadus annab ametnikule pädevuse ja volitused teha vaid seda, mis on seadusega ette nähtud (seaduslikkuse põhimõte, mis on sõnastatud põhiseaduse §-s 3: „Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.”). Näiteks, nagu on väljendunud Riigikohus:
Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks pädevuse ja volituse.
(otsus kohtuasjas 3-3-1-43-12, punkt 19).
Vabariigi Presidendi valimistel ei ole antud valimiskomisjonile seadusega pädevust ega volitust lugeda linnuke ristiks ega ka pädevust ega volitust üldse tuvastada valija tegelik tahe (st muul viisil kui ristiga väljendatud tahe, mis puudutab poolthääli). Vabariigi Presidendi valimise seadus paneb valimiskomisjonile kohustuse lugeda eraldi kokku kõik (kehtivad) sedelid, mille ühtegi lahtrisse ei ole märgitud risti. Seda kohustust valimiskomisjon praegu ei täitnud ja õigustas kohustuse täitmata jätmist seaduse laiendava tõlgendamise kaudu.
Selles kohas hakkab ka Delfi faktikontroll korraga „libistama” ja viitama „teistele valimisseadustele”:
Hääletamissedelit hinnates saab arvestada ka teistes valimisseadustes väljendatud põhimõtet, mille kohaselt tuleb lähtuda hääletaja üheselt arusaadavast tahtest,
kuid seejuures ei ole selgitatud, mille alusel saab presidendi valimisel, mida reguleerib eriseadus – Vabariigi Presidendi valimise seadus –, korraga mugavalt kohaldada teistes valimisseadustes väljendatud põhimõtteid.
Kui jurist hakkab rääkima vajadusest kohaldada seaduses otseselt sätestatu asemel õiguspõhimõtet, on harilikult üsna selge, et seaduses endas otseselt sätestatust tema väite tõendamiseks ei piisa. Siin on ilmselt soovitud viidata Riigikogu valimise seaduse § 57 lõikele 8, kus on kirjas:
Kui hääletamissedelile ei ole kirjutatud ühegi kandidaadi registreerimisnumbrit, kuid valija tahe on üheselt arusaadav, loetakse hääletamissedel kehtivaks.
Ent selle on seadusandja ette näinud Riigikogu valimisteks. Presidendi valimiseks niisugust võimalust ette nähtud ei ole. Vabariigi Presidendi valimise seaduses ei ole ka sätestatud, et kui valimiskomisjonile nii tundub, võib kohaldada Vabariigi Presidendi valimistel peale sellekohase eriseaduse veel ka Riigikogu valimise seaduse sätteid. Vabariigi Presidendi valimise seaduses ei ole üldse viidatud Riigikogu valimise seadusele. Riigikogu valimise seaduses ei ole viidatud Vabariigi Presidendi valimise seadusele.
Eraldi mainiksin, et V-tähe (isegi kui nimetada seda linnukeseks) märkimine sedelile ei pruugi olla – eriti arvestades seaduse selget sõnastust, mida Riigikogu liikmetele veel vahetult enne valimist üle korrati – sugugi üheselt arusaadav valija tahe. Esiteks, valija võiski soovida põhjustada meelega segadust. Teiseks, V-täht võib viidata ka sõnale „vastu” või millelegi muule.
Ainus selles kontekstis autoriteet, kellele Delfi faktikontroll on tuginenud, on TÜ õiguse õppejõud Paloma Krõõt Tupay, kes on küsimuse püstitanud õigesti, kuid asunud seejärel selgelt sõnastatud seadust tõlgendama teleoloogiliselt, see tähendab eesmärgist lähtudes:
„Kokkuvõttes on probleem see, kas seaduse alusel saab tõlgendada, et linnukese võib lugeda ristiks. „VPVS-is kasutatud mõiste „rist“ eesmärgist võib järeldada, et selle märgi abil on soovitud tagada valija tahte ühene ja selge väljendamine. Rist on vahend, mille abil näitab valija, et annab oma hääle ühele konkreetsele kandidaadile,“ sõnas Tupay.”
„Sellest lähtuvalt tuleks küsida, kas sama eesmärki võib täita ka linnuke. Kui linnuke on tehtud ühe kandidaadi nime juures olevasse lahtrisse ning sedelil ei ole teisi märgistusi, ei ole minu hinnangul välistatud seisukoht, et linnuke väljendab konkreetses olukorras väljendada tahet sama üheselt ja selgelt nagu rist,“ ütles Tupay.
Tupay ei ole siin siiski kinnitanud Delfi faktikontrolli järeldust, vaid hoopis öelnud, et linnukese lugemine ristiks ei ole tema hinnangul välistatud. Ei ole sama asi. Veel vähem aga on välistatud see, et konkreetselt ja selgelt sõnastatud seadust tuleb Eestis täita selles seaduses selgelt sõnastatud nõuete kohaselt. Teleoloogilist tõlgendamist on harilikult vaja siis, kui seadus ei ole sõnastatud piisava selgusega. Käesoleval juhul on seaduse sõnastus äärmiselt selge.
Nii võib sedastada, et oma järelduste selles punktis („Väide on vale”) on Delfi faktikontroll lati maha ajanud, tuginedes esiteks väidetavalt vea teinud asjaosalisele endale kui autoriteedile, teiseks aga omaenda arusaamadele sellest, kuidas soovi korral kohaldada ühe eriseadusega reguleeritud valdkonnas teist, selles kontekstis üldisemat seadust, arvestamata õiguspõhimõtet „Lex specialis derogat legi generali” (asjakohane erinorm tõrjub kõrvale üldisema õigusnormi – käesoleval juhul: Vabariigi Presidendi valimise seadus kui selleks otstarbeks ette nähtud eriseadus tõrjub kõrvale üldisema Riigikogu valimise seaduse) ning haldusõiguses kehtivat põhimõtet, et mis ei ole seadusega otseselt lubatud, on keelatud.
Tupay arvamus, et ka Delfi seisukoht „ei ole välistatud”, ei vasta üksinda ega ka koos asjaosalise õigustusega ega ka koos Delfi faktikontrolli enda mõttearendustega vajalikule tõendusstandardile, et vastupidine väide ümber lükata.
Sedapuhku asusid Marta Vunš ja Ireene Kilusk oma faktikontrolli raames muuhulgas lahendama õiguslikku küsimust. Aule analüüsib õigusteadust õppinud inimesena faktikontrolli teksti õiguslikku poolt ja leiab selle olevat probleemse.
Lisaks analüüsisin enda poolt Faktikontrolli teksti argumentatiivselt ja informaalse loogika seisukohast. Ka selle poolega on (nagu ikka) faktikontrolöridel puder ja kapsad./TÄIENDUSOn äärmiselt häiriv, et Facebook jätkuvalt rakendab seda Delfi murdeaaliste aktivistide propagandaformaati objektiivse tõe kriteeriumina, millest lähtudes piiratakse facebooki kasutajate ligipääsu osadele postitustele.
Õigupoolest peaks sedalaadi meelevaldset tsensuuri sisu üle arutama kohus. Õigusriigi jaoks peaks olema absoluutselt lubamatu, et kontroll tõe ja vaba eneseväljenduse üle nii monopoolses meediumis antakse mingile suvalisele käputäiele lapseohtu poliitaktivistidele.
Kokku kontrolliti kolme väidet:
1. Kas hääletussedelile joonistatud „linnukest“ ei tohtinud lugeda poolthääleks?
2. Kui selliseid sedeleid oli rohkemgi, siis kas valimisi võltsiti?
3. Kui parlamendis hääletatakse ainult ühe kandidaadi üle, kas need siis pole „päris valimised“? Miks oli hääletusel vaid üks kandidaat?
1. VÄIDE: Kas hääletussedelile joonistatud „linnukest“ ei tohtinud lugeda poolthääleks?
On eos selge, et ilma õigusalase pädevuseta ajakirjanduslike faktikontrolöride eneste hinnangud ja arutluskäigud ei oma õigusküsimustes väärtust, seetõttu olnuks mõistlik jätta õigusprobleemi lahendamine, s.h. selgitused, tõlgendused ja otsustamine täies mahus juristidele. Millegipärast see faktikontrolöridel aga ebaõnnestus.
2. “Kui selliseid sedeleid oli rohkemgi, siis kas valimisi võltsiti?”
Väide, mida faktikontroll “kontrollima” asus, omistati Kert Kingole, kes sellist väidet aga pole üldse esitanud.
Mida Kingo tegelikult ütles? “„Me ei tea, palju ehk mitu selliselt rikutud sedelit veel võis olla. Võimalik, et vastselt presidendiks vormistatav inimene ei osutunudki tegelikkuses valituks. Ei saanud vajalikku 68-t häält.“
Täiesti ilmselgelt on tegu kahe erineva asjaga. Kingo avaldas kahtlust või esitas küsimusena võimaluse, et presidendiks vormistatav inimene võis osutuda tegelikkuses mittevalituks – mitte ei esitanud väidet, et “valimised võltsiti”. Nii küsimus kui kahtlus sisaldavad eeldusena vaikimisi mööndust, et subjekt ei tea ise tõde. Järelikult ei saa subjektile ka omistada selles küsimuses vale fakti esitamist, kui ta ühtegi fakti sisaldavat väidet ei esita ning möönab, et fakt pole antud küsimuses välja selgitatud.
Teisele inimesele sõnade suhu panemine on ajakirjaniku poolt inetu ja ebaprofessionaalne tegu, sellist asja õigustada pole eriti võimalik.
Noorajakirjanike katse Kingole vastu vaieldab aga kujutab endast Kingoga poliitilisse debatti astumist ja oma poliitilise narratiivi kehtestamise katset sooviga mõjutada oma lugejate arvamust ja hoiakuid. Sellist asja nimetatakse meedias propagandaks.
3. Kui parlamendis hääletatakse ainult ühe kandidaadi üle, kas need siis pole „päris valimised“? Miks oli hääletusel vaid üks kandidaat?
Jääb täiesti arusaamatuks, mida siin üldse “kontrollitakse”. See, kui demokraatlikud või “päris” mingid valimised on, on poliitilise debati objekt ja valdavalt hinnanguline küsimus. Selle üle on arutlenud nii paljud poliitikud, politoloogid kui juristid ja tegemist on täiesti valiidse küsimusega. Ajakirjanikul siin midagi “kontrollida” pole. Ka sellise formuleeringu esitamine ja seda poliitilise debati raames näitab ainult ajakirjanike soovi dikteerida oma poliitilist narratiivi ja taas – sellist praktikat nimetatakse propagandaks.
Sama kehtib küsimuse kohta, miks oli valimistel üks kandidaat.
Mingit “fakti”, mida siin kindlaks teha ja mida puutuvat väidet kuidagi “kontrollida” ei ole. “Selgitamine” on aga eufemism poliitilise narratiivi e. propaganda esitamisele.
KOKKUVÕTTEKS:
Ma pole kindel, kas Delfi noortenurgaks muutunud Faktikontrolli rubriigist on siiamaani tulnud kasvõi ühksainus selline faktiväite analüüs, mis oleks loogiline ning sisaldaks ka põhjendatud järeldusi.
